VIVA LA VIDA!

2011-02-09T22:56:00.003+02:00

Rasked ahelad sul kätes jalus.
Hoian sind ma lämbumast?
Hinges tundetu,
mu elu alus.
Nõnda meist said armujad.

Tule teen, su sisse augu,
naelad läbi aju löön.
Võtan kõik, mis sest et valus-
see on Armastuse töö.

Pärast hääbud, karjud appi,
põlvili mu ihust sööd.
Sina minu hingeori,
peatu, tuim, sai poodud ööl.

2011-02-09T22:28:00.001+02:00

What if i crashed right now to feel i'm still alive.
What if i took myself off life-support.
What if i pulled off all the wires, which keep me safe

Would i still breathe?

2011-02-09T21:29:00.002+02:00

Kustutage tuled minu mõtteis.
Kustutage tuled minu uneilmas.
Tahan vajuda unne koos maailmaga.
Tahan põrkuda inimlikkuse rüppe,
sinna pimedusse kukkuda.

Tunda kuis elu keeb üle ääre,

Ma ei näe, ei kuule, ei mõista.
Ei tunne, kuis kõik minus saab otsa.
Ma ei tunne, ei taha, ei oska
Võidelda enese õiguse eest salaja hingata.

Tahan vajuda igavikku koos päiksega.

Ma palun, ma anun,
Palun, kustutage tuled!

2009-12-31T02:12:00.003+02:00

On uskumatult kahetsusväärne, et head kokandusblogid nagu näiteks SEE on jäänud ilma follow optionita.
Homme st. täna vahetub järjekordne number. Kokkuvõtteid, asjakohaseid ja -kohatuid hakkan ma koostama uue kalendri alusel.
Märgusõnadeks saavad: korrapära, süsteem ja järjepidevus.

Ja talvine Lõuna-Eesti on lausa imetabane. Miinus lumetuisk.
Aga otherwise JUST LOVELY!

It's going to be a wonderful wonderful wonderful year!

2009-12-13T13:05:00.002+02:00

Lugedes üle oma vanu poste, veendun ma üha uuesti, et mind kimbutab düsgraafia! Vabandan siiralt kogu lugejaskonna ees!
Mitte, et ma seda omaks, aga... Siiski!

Ja minu tänane imetabane leid- Küünik on jõhkard, kelle puudulik nägemismeel näitab asju nii, nagu need on ja mitte nii, nagu need peaksid olema.

You can label me. I'm not that "special".

2009-12-06T02:11:00.001+02:00

2009-11-15T02:31:00.003+02:00

Ma ARMUSIN täna uuesti!

Annie Leibovitz "American Music" on taas kord üks uskumatult imetabane helide taga pesitseva maailma ning selle gigantide kaardistus.

Mustvalged ja suitsused sinakashallid BLUES'i toonid ja raske melanhoolse ROCK'i närve kõditavad kitarri soolo säritused.
Ootan pingsalt, mil saaksin oma uue armsama endaga koju tuua.

(Kui keegi siin mõtleb juba pikemat aega, et mida küll võiks Anneliisile kinkida, siis siin Sulle väikene vihje..)! :)

2009-10-19T04:35:00.003+03:00

I LOVE TIM WALKER!

2009-08-19T04:41:00.000+03:00

Ma igatsen Teid oma südames väga, Teid kahte naerukajakat.
Ja iigalgi ei unusta!

R.I.P.

2009-08-05T11:50:00.004+03:00

Mul on tunne, nagu oleks aeg ennast tagasi pööranud hetke, mil istusin täistuubitud autosse ja sõitsin ära. Jättes kõik vana ja tuttavliku maha, omama seal juures vähimatki aimu, mis mind ees ootab. Soov pühkida mineviku maskide ja vigade tolm oma jalgelt ja joosta mööda udust teerada edasi.. "Ma kardan!" sositan ma tasa tuulde, lootuses, et keegi seda eal ei kuule ega näe. "Kuid kuhu ma lähen?"
Midagi on paika, midagi paigast nihkunud. Ja seal juures ei ole ma isegi võimeline ära otsustama, kas tunda suurt kurbust või ekstaasi, ängistust või vabadust. Ei julgeks nagu midagi tunda. Lihtsam on istuda ja oodata. "Mida ma ootan?" "Ma ei tea!" Arvatavasti seda julgust, selgusest ning kindlusest tulevat julgust, tõusta ja minna. Ja nõnda ma keerlen ja keerlen ja keerlen...Ikka edasi. Mu pea käib mu omaenese mõttekeerudest ringi nagu too pastellne hobukarusell.
Eales ei armasta inimene kaotada ja selle teadmisega leppida. Või, mis veel hullem, leida kaotuse põhjuseks pelgalt puudujääke iseendas. "Hetkel ei tunne ma enam oma nägugi ära." Peegelpildist vaatab vastu keegi, kes mulle ennekõike ei meeldi. Ehk pole kunagi meeldinud?
Nüüd, tundes kaotusvalu kibemagusat pitsitust, meeldib too heledapäine kujutis mulle üha vähem. Õigemini ei tunne ma teda üldse, olugi, et arvasin tundvat! Nähes oma eksimuste tagajärgi lebamas otse minu reaalsuse ees, mõistan, et äratundine omaenese terviklikkusest oli pelgalt järjekordne maalitud pilt, üks suur suur peidetud teesklus.
Jätkuvalt valetada pole võimalik. Seda eriti mitte iseendale. Tõde tuleb ühel valusal hetkel nagunii ilmsiks ning pahatihti on see liialt kallihinnaline.
Üks asi on maksta millegi eest kõrget hinda, hoopis teine asi, aga taibata selle hinnalisuse väärtust. Ja midagi väärtuslikumat, kui üks imeline ilusa hingega inimene pole selles Universiumis tegelikult olemas. Inimene, Tema olemus ja olemasolu ongi need kõige jumalikumad imed. Ja me -mina, Sina, Tema, me kõik, unustame selle pidevalt ära. (Mina siin juures pole absoluutselt mitte mingi erand, ei enda ega teiste suhtes.) Kuid, see kõige kaalukam, saatuslikum eksimus, inimlik või mitte, läks mulle sel korral maksma liiga palju.
Kolm aastat minu elust on otse, kui ära kustunud, pandud kuhugi pildialbumisse, mida ma pidevalt lappan ja lappan, püüdes neid mälupilte taas ellu äratada. Käies oma peas läbi kohad ja momendid, millel on minu enese tõelisuses nii suur osakaal. Ikka lapates ja lapates.. Kõik see viirastub üha enam, muutudes nagu kellegi teise omaks. "Ja ma ei tunne enam oma enese nägugi ära!"
Nõnda me istume kahekesi esiku põrandal, mõlemad vahtides ukse poole. "Ma tean, et Sa ootad Teda!" "Nii minagi!" Kuigi me mõlemad teame, et see uks ei avane ning, et aeg on teinud oma töö, tuues ühele tõe, kibemagusa, teisele põlguse ja ükskõiksuse. "Ma ei meeldi iseendale, kuna ma ei mõista endast seda osa, mis on tõuganud või üldse suudaks tõugata, selle inimese, keda ma oma südames väga armastan, minust miljonite valgusaastate kaugusele. Kuhugi, kus Sina tundud Temale võõras ja eemaletõukav.
Kuhu siis jäid need kolm viimast aastat Sinu elust? See oleks otse kui, kellegi teise elupildid olnud, võib-olla olidki...Vaadata peeglisse ja mitte näha seal...
Jah, kõik muutub ja on pidevas liikumises. Sinusoid käib kord üles, kord alla ja edasi.
"Aga need puudujäägid?" "Nende teadvustamine võttis minult mind ennast ja .."

Ma olen kui ori, kes aerutab
Su südame raskel galeeril,
ja mu pingelist liikumist saadavad
Su kapriiside pikad spaleerid.

Mind piirab mu saatuse must oreool,
elu värvide mäng efemeerne.
Ma olen eikuskil ja igal pool,
vürstlik kerjaja maanteedeveerne.

Olen tuhanded küünlad, mis süüdatud
on põlema vakkade all.
Olen kurbus, mis rõõmuks on tüüdatud,
aken, igale ilule valla.

Ammu kustunud unelmatähtedelt
ma tulen kui hiline valgus.
Sinu maailm, see hääbunuks uniselt,
kui ma poleks ta värskendav algus.

Olen kirglik ja sihitu rändaja,
kergetiivune tuul on mu õde.
Olen ühele lootus, mis surra ei saa,
ja teisele hirmutav ilmutus-tõde.

Ole kõikjal sind jälitav lauluviis,
mis kord murtakse mägede harjul.
Kuid ka täiesti murtuna, isegi siis
on ta kajast üks pool Sinus varjul.

Olen kõigi Su soovide kojuhõik,
Sinu rikkusis kannatanu,
kuid ikka Su teadvuses säilib mu lõik,
sest ka põlgus on tähelepanu.

Ma olen Su viimane pettumus,
mis on eelmisisst erinevvalus.
Mis küll tähendaks sellele pimedus,
kes Sind täitvate urgude täitmatust talus.

Olen säravas tühjuses langev komeet,
mis on eelmisist erinevvalus.
Hedonist olen mõnikord, vahel askeet,
kuid ei iialgi neurasteenik.

Võib-olla Sa vahel ei tajugi,
et ikka veel joon Sinu lättest.
Hing muutub mul kullaks ja ajugi,
läbi käies Su Midase kätest.

Olen tumeda taustaga monument
Su helgete rõõmude üle.
Olen tohutu tõeluse väike legend,
igihaljana õitsev ta kivises süles.

Murdlaine ma olen, käin tormide ees,
ja ennustan laevale hukku,
ja on kõik vist need mered mu enese sees,
mille lagedais kaugusis pandi mind lukku.

- Artur Alliksaar "Retkur"

Ja ma keerlen ja keeren, nagu too karusell...

2009-07-06T00:24:00.001+03:00

Me liigume loogeldes loojangu poole,
me mõõdame päevaga määratu tee,
me liigume loogeldes loojangu poole,
me süda on rahul, meid rõõmustab see,
et loojangu kannul käib noorendav hommik,
et hommikust algab uus päikese tee,
me palged on pööratud loojangu poole,
me süda on rahus, meid rõõmustab see,
et koit tuleb loojangu kuklas ja kannul
veel enne kui kustuda jõuabki see,
et koit hakkab lõõmama loojangu kannul
veel enne kui kustuda jõuabki see.

Ilus, ilus, ilus on maa,
ilus on maa mida
armastan.

Hando Runnel (kogust «Punaste õhtute purpur»)

2009-06-03T18:22:00.003+03:00

Olen viimasel ajal mõelnud väga pikalt inimsuhete peale ning inimeste peale üldiselt.
Miks me oleme sellised nagu me just oleme? Ja miks me käitume nii nagu me käitume?
Mis meid selleks kõigeks ajendab?

Ja mida rohkem selle kõige peale mõelda, seda rohkem tekib, küsimus- "Mis minu ümber ja sees sünnib?"

Inimesed solvuvad, karjuvad, röögivad, sõimavad, mõnitavad, halvustavad, kritiseerivad, manipuleerivad, provotseerivad, dikteerivad, vägivallatsevad...Me lihtsalt TAPAME üksteist. Kui mitte otseselt, siis kaudselt...
Ja kui me just ei sure, siis me kõik elame pidevas HIRMUS, mis iga ainumal päeval paneb ja sunnib meid käituma teatavatel viisil, mida me enam kontrollida ei suuda. Sest see rändab otseteed meie teadvusesse ja sealt meie alateadvusesse..Ja see muutub kogemuseks, millest me lähtume edasistes situatsioonides ja inimsuhetes.
Selle läbi lükkame me veel kaugemale punktist, kus hirm võiks tegelikult asenduda hoopi hoolivuse, armastuse või kaastundega!
Kas me üldse tänapäeva ühiskonnas olemegi enam võimalised täielikuks siiraks kaastundeks või isetuks hoolivuseks?
Sest tihti näib, nii vaadates iseendasse, kui teistesse, et me oleme emotsionaalselt ja intelligentselt võimetud ja puudega, sest meile ühiskonna või meie endi poolt seatud piirid, õpitud reeglid ning omandatud kogemused vangistavad meid iseenda sisse. Me elame iseendas, me otsime ainult iseeennast, ja me teeme kõike vaid enese tarbeks..

Kas siis on veel mõtet küsida-"Miks tunnen ma end nii üksi?"
Kogu sotsiaalne virr-varr tundub olevat ainult üks suur näitemäng, sest me vajame inimesi enda ümber, ilma nendeta me hääbuksime, jääksime nõdrameelseks, kannataksime kurvameelsuse all ja sureksime..(ammu ka juba teaduslikult tõestatud)(kuid mitte inimeste peal)! Inimene erineb šimpansitest ja kõikidest muudest imetajates ja mudulojustest just nimelt selle rolli ja mängu õppimisvõime ja kasutamise poolest. Loomulikult eksisteerivad ka loomariigis (kuhu ka meie ju kuulume) sotsiaalsed rollid ja rollimängud, kuid inimmaailmas on see uskumatult kunstlikult hi-tech! Meie sotisaalne virr-varr taandub lõpuks ikkagi senimaani, et me mängime (r?)(l?)olli, vaid selleks, et olla millegi keskel, kellestki ümbritsetud, kuid meie sotiaalne näitemäng on kaotanud meis oskuse tegelikult milleski ümbritsetud olla, midagi tunda, ilma igasuguste filtriteta. Kõik on UMBISIKULINE, kuid samas nii isiklik ja indiviidne! Inimkond on end mänginud ummikusse ja jookseb ringi-ratast! Edasi-tagasi, paremale-vasakule, aga miski ei lahene, ei parane, ei alga ega lõppe (peale siis inimelude enda!)

Me ei julge midagi tunda. Me ei julge kaotada kontrolli. Me üritame hoiduda paaniliselt kaosest, kuid kõik, mis sellest sünnib ongi ainult KAOS! Vabadus on ju ainukene otsene nö pääsetee. OLLA VABA! Olla vaba nii hirmudest, kui psühholoogilistest blokkidest. (ahoi-ma avastasin just enda jaoks sotsioonika. jälle midagi temaatilist lugeda).

Olen oma algteemast kaldunud juba väga kaugele. Eks see mõtteprotsess käib oma soodu ja tihti näpud ei jõua sellele kuidagi viisi järgi. Ja kuna ma olen nö algtemaatikast ära triivinud, siis tuleb kohe loo moraal.Ühesõnaga tahtsin ma öelda... EI TULE!
Selle kõik jätan ma lihtsalt lahtiseks..ja küsin.

Kas Sina oled viimasel ajal tundnud, et üksi on kuidagi raske?
-siis miks oled Sa valinud olla üksi ja ainult iseenda jaoks?

Maailmas on miljoneid inimesi ja mitte kunagi piisavalt armastust ega hoolivust.
Mina võin täna, praegu, siin öelda, et mina ei ole käitunud ega teinud nii nagu ma käituksin ma oma kõige kõrgema mõtte kohaselt. Mina oman tunde- ja mõtteblokaade ning käitun väga tihti nende ajel! Aga mina seda ENAM EI TAHA, vaid mina soovin olla vaba, iseendas, oma mõtetes, tunnetes ja kõigi ümbritseva jaoks!

Tahan elada, mitte võtta ruumi!

Kuidas on lood SINUGA?

2009-05-11T03:07:00.000+03:00

2009-04-20T22:41:00.001+03:00

Palju õnne, Hitler!

2009-04-16T10:37:00.002+03:00

hmm..mu luulerütm imeb.
Aga Tuuli! parandas ära.
Kui kunagi meenub siis teen olemasolevale update.

2009-04-16T10:16:00.003+03:00

Tellisin öösel Hobipunktist omale glütseriini seebimassi ja miljon pulbrit. Täna lähen loitsukellerisse ülejäänud ökokaupa hankima.
Ma teen SEEPi!

Ja võib-olla ka vanniõlisid ja vannivahte ja kehakoorijaid ja ja ja ja....

Ja kuu ja rohkem tagasi alustasin ma ehete valmistamist.
Tsunft, indeed!

Esmaspäeval on Hitler'i 120. sünnipäev!

...ning ma olevat ühe mehe genotsiid.

2009-04-14T14:21:00.002+03:00

And when they keep throwing punches all the time..You might just get hit!

and i was only one step closer, not there.

2009-03-29T00:56:00.000+02:00

..and i don't know where to look..

2009-02-13T22:18:00.002+02:00

Vaikus. Tühjus. Lõpmatus.
Kõikide hirmused rada.

Suuta minna neist läbi?

2009-02-09T00:27:00.002+02:00

Ütle, mul suur kirjune Kera,
mis Sinu eluga lahti?
Miks kogu Su hingemaailm ja sisesära
kaob tühjusse,
kustub ära.

Sinu sees põlevad leegid
ning vappuvad põrandad.
Terve pisike täpimeri saab hukka.
Lootus, usk, ilu-
kõik vajub kokku,
nende autode, sildade, majade all.

Veri Sus voolab ja pulbitseb,
vend vihkab venda.
Raha toob õnne ja valgustust,
kas seda siis Sinu süda tõeliselt ihkab?
Kas ainult vangistust tõesti Sa vajad?

Jah!
Sest enam ei hüüa su kõrvus
iidsete metsade kohin.
Ei ole Sul oskust lennata ära hiidlinnuga.
Vaid katkeda, kustuda, otsagi saada,
on ainuke vaimu tagamaa.

2009-02-07T16:21:00.002+02:00

Need õppetunnid, toos lõpmata reas,
said uue kuld-kollase kuue.
Just nagu mu unelmad, tõrksad, kuid head,
nüüd vargsi leidmas on piiritu reaalsuse.
Kuuled, seal hüppavad nood üle varju,
ning taevatreppidel kõnnivad.
Näe, Sinagi suudaksid tõsta end õlust,
tõugata, tõmmata, siis äragi lennata.
Kui sa vaid ihkad, kõrgele sinise laotuse rüppe,
sinna, kus võimatu juhtub,
astudes valgusse.

Kuid aina Sa kõhkled ja küsid,
"Mis edasi saab?"
"No,võta korda aega ja ruumi, maailma avarda!"
Ei, Sina ju kiirelt kõik kätte pead saama!
Ja maakera on pime ja rumal,
täis tühist mõttetust.
Ei temal, ei Sinul näi olevat aega,
et näha Universumi ilu,
selle laiust hoomata.
Tühja siis noist unelmaist,
sellest tiivutust lennust.
Õpi alguses nägema!
Siis kord ehk muutud ka linnuks,
kelle puuriks on unistus, jõuks vabadus,
kes toitub vaid iseenese usust!

2008-12-23T12:52:00.001+02:00

Mu ripub kaelas silt:

PLEASE USE ME, I JUST CAN'T LIVE WITHOUT IT!

Loomulikult!

2008-11-16T20:56:00.001+02:00

the more i wait, the more time i waste!
i'm ready to jump!

2008-10-16T02:31:00.002+03:00

Ja võtkem nüüd kõik koos käest kinni ja tansislegem elu imetabaselt roosas rütmis. Lalalaa..

Tegelikult on kõik lausa ideaalne. Ja kõik inimesed on nii head ja toredad. Tahavad üksteisele ainult parimat ega tee iial midagi isiklikest ühepoolselt kasusaavatest huvidest, onju nii.
Just! ..ja täpselt samal hetkel istuvad Hitler, Peetrus ja Mahatma Gandhi taevas ühe laua taga, joovad teed ning arutavad juutide heaolu ning selle parandamise üle ning hiljem sõlmivad koos Napoleon III ülemaailmse rahupakti.
Ahjaa..ja siis ärkab Tupac ka ellu ning teeb igaveseks lõpu gängide vahelistele sõdadele. Kõik relvad korjatakse ära!

Ei, see ei ole iroonia!
Ma olen realist!

2008-10-16T02:05:00.003+03:00

Kell on jälle täpselt kaks tundi liiga palju ning nagu ikka, üritan ma taaskord leida mingitki väljundit kõikide sõnade jaoks, mis minus juba pikemat aega pulbitsevad. Kas ma nad üldse kuhugi välja valada suudan. Ehk mõnesse laulu, karjesse, epistlisse, ülestunnistusse? Kas või kirjalikult? Või jäängi ma lõplikult seisma silmitsi peegelpildiga ning seda muundama situatsiooni komöödiaks? Peegel pidavat olema energia lukk...?
Ja olgugi, et "talk is cheap," tahaksin ma nii nii nii kohutavalt palju öelda. Ja sellel kõigel oleks tugev seostatud süstematiseeritud tagamõte..Aga, ei..
Ma lihtsalt vaikin. Hambad ristis silmi pööritades, vaikin.
Ja igal järgneval hetkel teen näo, et eelnevat ei eksisteerinud. All ends well, ptüi.

Parim osa sitcom'ist- Täna esitati Ta mulle küsimus: "Anneliis, miks sa oled halvas tujus? Juhtus midagi?" Ja mina vastasin: "Kõik on korras!" Taaskord tõestus lausele-MIDA INIMESED EI TEA, POLE OLEMAS!
Palun olge nii kenad, ja andke mulle teada, kui mind tõepoolest on palgatud minu enese teadmata komöödiaseriaali peaosatäitjaks. Igapäevase huumori ja iroonia annuse ning rahava pideva naerutamise eest oleks vähemalt toregi ju palka saada. Arvestades, et the jokes on me most of the time and i'm not laughting at all!

Ja vahel tahaksin ma lihtsalt keset täistuubitud bussi röögatada.
Who the f* said i'm not patient!? Isegi hobune jääb mulle varsti alla.

2008-08-23T23:44:00.002+03:00

Minu viimased leiud:

RAAMAT-"It's not how good you are, it's how good you want to be"
ALBUM- Foo Fighters "Echoes, Silence, Patience & Grace.
"Across The Universe OST"
FILM/ANIMATSIOON- "WALL-E", "Then She Found Me", "Across The Universe"
LUGU- Peter Gabriel "Down to Earth"
Foo Fighters "Home"
Foo Fighters "Come Alive"
SÜNDMUS- "(M)ÄRKAMISAEG" öölaulupidu
MÕTE- Õiguse tagaajamine viib täieliku läbikukkumiseni.

2008-08-23T22:39:00.002+03:00

Nende rohekashallide seinte vahel seisab aeg otse kui paigal. Saaks päeva vaid kuidagiviisi õhtusse ja järgneva hommikusse. Pimedus vaheldub valguse, päev ööga ning kõigi 86400 sekundi sisse mahub rohkem selginemist, settimist ja meenutamist, kui eal varem. Minu mõtted kuuluvad vaid minule enesele ning hirm äratundmise ees takistab mind igati end maailma silmis alasti koorimast. Sõnatus olevat kõige parem kaitse. Vaikust ei saa rünnata. Seda saab vaid maha salata ja hüljata. Esmaselt eirata ja alla suruda, kuid siiski ära tõrjuda.

Aastaid tagasi ilmutas end mulle üks tõde väärtustest ja põhimõtetest, nende kaotamisest ja leidmisest. Tegin sellest tõest enese jaoks ühe ülemäära lihtlabase uskumuse-"selleks, et teatavaid printsiipe ja väärtusi tõekseks pidada, tuleb neist mingiks ajaks lahti öelda ning asuda otsima tõestust nende väärasuse kohta." See on ju ilmselge lammutamine, kas pole?! Vana ja tuttavliku ära viskamine ning nende asendamine, millegagi, mis tundub innovatiivne ja värske. Kuid iga järgnev ahela lüli on seotud iga eelnevaga, tahame me seda või mitte. Otsides midagi, mis oleks ideaalsem, siiani kogetust, kinnitame ning jõuame me vaid lähemale teadmisele, et algupärane idee ja objekt ongi ideaal, mida täiusatavad kõik sellele järgnevad nö sarnased erinevused.
Siinkohal on kogunenud juba hordide viisi argumenteerijaid ja tarku mõtlejaid, kes lükkaksid minu uskumuse ümber esimesel ette juhtuval võimalusel. Kuid ma säästan teid vaevast..Minu seni vaid jälgimise all olev teooria, ei ole siiani veel ühegi kindla teadusliku faktiga tõestatud. Ühtlasi puuduvad sel täielikult kirjalikud ülestähendused mingite kindlate objektide jälgimise ning analüüsimise kohta. Olen selle mõttelõngani jõudnud vaid tänu Nietzsche filofoofia isiklikule edasi arendamisele, vaadeldes oma elu ja sellest läbikäivaid sündmusi ja inimesi läbi tema välja pakutud fooni. See on kõigest uskumus, millel võib puududa igakülgne loogika mõne avarama silma jaoks. Kuid usun, et uskumus ei saagi olla miski, mida saab tembeldada üheselt tõeseks või vääraks. Ja kui lähtuda ainult kogetust, jättes kõrvale teaduslikud teooriad, võid öelda, et inimese sisse on ülesse ehitatud salajane ideaaliraamistik, mida ta oma elutrajektoori jooksul, ülesse ehitab ja ära lammutab. Me sünnime ilma mingi teatava teadlikusega asjade olemusest, olgugi, et see, mida me tunnistame olevat tõeliseks, päris teadmiseks, pärineb õpitust. Kuid, meile ei ole iial keegi õpetanud teadmist teadmatuse kohta.. Meile jagatakse vaid instruktsioone, kuidas eirata oma teadmatust ning seda informatsiooni ja seosetega asendada...

2008-03-18T01:05:00.002+02:00

Möödunud torm ning kolmkümmend kaheksa eksimust,
elutruult vaatan ma välja.
Kumab ja kiirgab, vihiseb,vingub,
siis taaskord kaob, aeg siiski lendab.
Samm tagasi, samm ette. Küljele, kõrvale,
miks kõik, kõik see vaid silmapetteks?
Mu elu on tükkide kaupa laiali põrandal
miks kõndima selle nüüd pead Sa?
Võiks vargsi ju seista ja naerda,
naerda koos minuga,
kuis aeg nõnda lendab.
Kuid sina ei näe, ei mõista neid mõtteid,
ikka vingub ja vihiseb, ikka käib mööda.
Pole see aeg..see oled hoopiski sina,
sina, kes koguaeg minema tõttab.

2007-11-28T02:03:00.000+02:00

Ja nüüd meeldib mulle olla enesega ja eluga rahul.
Head ööd ja palju lund ja armastust.
No, armastage oma ligimest. Ta ju selle igati ära teeninud.

2007-11-28T01:13:00.000+02:00

Mulle ei meeldi, kui akna taga ulub tuul ja laternad kriiksuvad.
Mulle ei meeldi, kui kõikidest hommikutest, sel hommikul, mil sa otsustad süüa müslit, pole külmkapis piima.
Mulle ei meeldi külmakraadid, ei välis-, sise- ega ka inimloomustemperatuuri puhul.
Mulle ei meeldi, kui padjad hommikuks voodist välja vajuvad ning madrats mööda põrandat sõidab?
Mulle ei meeldi materjalism, ei enda ega teiste puhul.
Mulle ei meeldi grammi võrra puutüüblid.
Mulle ei meeldi oodata.
Mulle ei meeldi herilased, mesilased ja vapsikud.
Mulle ei meeldi, kui minnes poodi avastad, et sul ei ole piisavalt raha.
Mulle ei meeldi, kui keerates lahti kraani tilgub sealt sooja vee asemel jäiset vett.
Mulle ei meeldi, kui möödasõitvad autod pritsivad.
Mulle ei meeldi lollus ja labasus.
Mulle ei meeldi üle laskmine ega fakt, et ka mina asju üle lasen.
Mulle ei meeldi halvad uudised.
Mulle ei meeldi, kui head inimesed jäävad raskelt ja ravimatult haigeks.
Mulle ei meeldi, kui inimesed saavad arusaamatult ja täiesti õigustamata kurjaks.
Mulle ei meeldi, kui näpud tiibklaveri kaane vahele jäävad.
Mulle ei meeldi, kui ma eksin.
Mulle ei meeldi, kui ma tean, et mul on õigus.
Mulle ei meeldi, kui inimene minu ees, ostab ära viimase singipizza või iirise-viinisaia.
Mulle ei meeldi, kui ma tean pahatihti inimestest rohkem, kui nad kas a) sooviksid, et ma teaksin, b) arvaksid, et ma tean või c)mõlemat eelnimetatud.
Mulle ei meeldi, kui inimesed valetavad.
Mulle ei meeldi astuda jalgupidi koerakakasse või, mis veel hullem, karjamaal töllerdades karjamaal lehmakakasse.
Mulle ei meeldi, kui inimesed minust halvasti arvavad ning ma seda ka tean.
Mulle ei meeldi fakt, et ma ei viitsi ning ei soovi mitte kelegi eelarvamusi ja ka arvamusi enda kohta muuta.
Mulle ei meeldi, kui ühiskond otsustab teha kauni vaikuse asemel müra.
Mulle ei meeldi, kui minnakse üle piiri.
Mulle ei meeldi, kui purgis on viimane hapukurk.
Mulle ei meeldi, kui head muusikat ei austata ja kontserdil lobisetakse.
Mulle ei meeldi, kui asjad ja inimesed siin elus tunuvad enesestmõistetavad.
Mulle ei meeldi, kui inimesed arvavad, et kui ma midagi head teen, siis ainult kas kompenseerimise või kasusaamise eesmärgil.
Mulle ei meeldi, kui nööbid ära tulevad ja kaovad.
Mulle ei meeldi, kui Aivar Vassiljev teeb tunnis imelikke hääli.
Mulle ei meeldi, kui pulgad on peas.
Mulle ei meeldi enesehaletsus.
Mulle ei meeldi, kui kallitel inimestel on kurb meel või rasked ajad.
Mulle ei meeldi, kui silmad kinni pigistatakse.
Mulle ei meeldi, kui mind ära ei kuulata.
Mulle ei meeldi ebameeldiv lehk, mis ilmub vannituppa siis, kui keegi ülemiselt korruselt on klosetipotist vett lasknud.
Mulle ei meeldi pealiskaudsus.
Mulle ei meeldi, kui ma asjadest valesti aru saan.
Mulle ei meeldi, kui telefoniarve jõuab meilboxi.
Mulle ei meeldi kurgumandlipõletik, häälepaeltepõletik, leukeemia, vähk, aids, nohu, suguhaigused, südamerikked ja -haigused, krooniline idiotism ja ükskõiksus.
Mulle ei meeldi halamine, eriti enda puhul.
Mulle ei meeldi irratsionaalne mõtlemine.
Mulle ei meeldi pesemata nõud ning väljaviimata prügikast(id).
Mulle ei meeldi see kui lahtine spageti pakk kukub mööda köögi põrandat laiali.
Mulle ei meeldi, kui torud on umbes.
Mulle ei meeldi, kui juhe on koos.
Mulle ei meeldi, kui miski ei funktsioneeri nõnda nagu ta võiks ja ta peaks. Eriti inimesed!
Mulle ei meeldi ignoreerimine.
Mulle ei meeldi, kui ma panen komasid kas liialt palju või liiga vähe.
Mulle ei meeldi, kui ma usun hundi juttu, sest hunt tihtipeale ei tea isegi, mida ta õieti räägib või kuidas seda öelda.

AGA OI, KURAT, KUIDAS MULLE MEELDIB ELADA!

2007-07-19T05:18:00.000+03:00

Jäi maha kõik aeg, ruum,tasased mõtted.
Iial ei osanud vaikida,
sest algusest peale jäid sõnad,
ja südametuksed.
Kaotsi läks sära toos tobedas pilgus,
neis valgetes öödes
ja pilvede vihus.
"Kolm korda Sa vaatad ning pööratad pea."
"Kolm korda Sa andud ja ennast nead."
"Kolm korda käid ringi auk südame peal,
kuid siis vääratab keel."
Ajast saab hukk, ruumist vrakk.
Mõttedki jooksevad alla tuult,
kui seisad ja ootad, ehk ta veel tuleb.
Ah, iial ei osanud vaikida..
Karjeid ei kuule,
sest hääletult kisan
või hoopiski sõnatult nõuan:
"Kolm korda Sa kõnnid, kui seisma sa peaks!"
"Miks vaikin, mil liiva jooksevad read,
need tundmatud unelmad,
võõraste palgede puuted."
"Palun, seisa, ma anun,
mis sest, et iial ei osanud vaikida..."

5:47