freefaller
BLOGGER
25/8!
Juuli 2007
November 2007
Märts 2008
August 2008
Oktoober 2008
November 2008
Detsember 2008
Veebruar 2009
Märts 2009
Aprill 2009
Mai 2009
Juuni 2009
Juuli 2009
06 Juuli, 2009
Me liigume loogeldes loojangu poole,
03 Juuni, 2009
Olen viimasel ajal mõelnud väga pikalt inimsuhete peale ning inimeste peale üldiselt.
11 Mai, 2009
20 Aprill, 2009
Palju õnne, Hitler!
16 Aprill, 2009
hmm..mu luulerütm imeb.
Tellisin öösel Hobipunktist omale glütseriini seebimassi ja miljon pulbrit. Täna lähen loitsukellerisse ülejäänud ökokaupa hankima.
14 Aprill, 2009
And when they keep throwing punches all the time..You might just get hit!
29 Märts, 2009
..and i don't know where to look..
13 Veebruar, 2009
Vaikus. Tühjus. Lõpmatus.
09 Veebruar, 2009
Ütle, mul suur kirjune Kera,
me mõõdame päevaga määratu tee,
me liigume loogeldes loojangu poole,
me süda on rahul, meid rõõmustab see,
et loojangu kannul käib noorendav hommik,
et hommikust algab uus päikese tee,
me palged on pööratud loojangu poole,
me süda on rahus, meid rõõmustab see,
et koit tuleb loojangu kuklas ja kannul
veel enne kui kustuda jõuabki see,
et koit hakkab lõõmama loojangu kannul
veel enne kui kustuda jõuabki see.
Ilus, ilus, ilus on maa,
ilus on maa mida
armastan.
Hando Runnel (kogust «Punaste õhtute purpur»)
Miks me oleme sellised nagu me just oleme? Ja miks me käitume nii nagu me käitume?
Mis meid selleks kõigeks ajendab?
Ja mida rohkem selle kõige peale mõelda, seda rohkem tekib, küsimus- "Mis minu ümber ja sees sünnib?"
Inimesed solvuvad, karjuvad, röögivad, sõimavad, mõnitavad, halvustavad, kritiseerivad, manipuleerivad, provotseerivad, dikteerivad, vägivallatsevad...Me lihtsalt TAPAME üksteist. Kui mitte otseselt, siis kaudselt...
Ja kui me just ei sure, siis me kõik elame pidevas HIRMUS, mis iga ainumal päeval paneb ja sunnib meid käituma teatavatel viisil, mida me enam kontrollida ei suuda. Sest see rändab otseteed meie teadvusesse ja sealt meie alateadvusesse..Ja see muutub kogemuseks, millest me lähtume edasistes situatsioonides ja inimsuhetes.
Selle läbi lükkame me veel kaugemale punktist, kus hirm võiks tegelikult asenduda hoopi hoolivuse, armastuse või kaastundega!
Kas me üldse tänapäeva ühiskonnas olemegi enam võimalised täielikuks siiraks kaastundeks või isetuks hoolivuseks?
Sest tihti näib, nii vaadates iseendasse, kui teistesse, et me oleme emotsionaalselt ja intelligentselt võimetud ja puudega, sest meile ühiskonna või meie endi poolt seatud piirid, õpitud reeglid ning omandatud kogemused vangistavad meid iseenda sisse. Me elame iseendas, me otsime ainult iseeennast, ja me teeme kõike vaid enese tarbeks..
Kas siis on veel mõtet küsida-"Miks tunnen ma end nii üksi?"
Kogu sotsiaalne virr-varr tundub olevat ainult üks suur näitemäng, sest me vajame inimesi enda ümber, ilma nendeta me hääbuksime, jääksime nõdrameelseks, kannataksime kurvameelsuse all ja sureksime..(ammu ka juba teaduslikult tõestatud)(kuid mitte inimeste peal)! Inimene erineb šimpansitest ja kõikidest muudest imetajates ja mudulojustest just nimelt selle rolli ja mängu õppimisvõime ja kasutamise poolest. Loomulikult eksisteerivad ka loomariigis (kuhu ka meie ju kuulume) sotsiaalsed rollid ja rollimängud, kuid inimmaailmas on see uskumatult kunstlikult hi-tech! Meie sotisaalne virr-varr taandub lõpuks ikkagi senimaani, et me mängime (r?)(l?)olli, vaid selleks, et olla millegi keskel, kellestki ümbritsetud, kuid meie sotiaalne näitemäng on kaotanud meis oskuse tegelikult milleski ümbritsetud olla, midagi tunda, ilma igasuguste filtriteta. Kõik on UMBISIKULINE, kuid samas nii isiklik ja indiviidne! Inimkond on end mänginud ummikusse ja jookseb ringi-ratast! Edasi-tagasi, paremale-vasakule, aga miski ei lahene, ei parane, ei alga ega lõppe (peale siis inimelude enda!)
Me ei julge midagi tunda. Me ei julge kaotada kontrolli. Me üritame hoiduda paaniliselt kaosest, kuid kõik, mis sellest sünnib ongi ainult KAOS! Vabadus on ju ainukene otsene nö pääsetee. OLLA VABA! Olla vaba nii hirmudest, kui psühholoogilistest blokkidest. (ahoi-ma avastasin just enda jaoks sotsioonika. jälle midagi temaatilist lugeda).
Olen oma algteemast kaldunud juba väga kaugele. Eks see mõtteprotsess käib oma soodu ja tihti näpud ei jõua sellele kuidagi viisi järgi. Ja kuna ma olen nö algtemaatikast ära triivinud, siis tuleb kohe loo moraal.Ühesõnaga tahtsin ma öelda... EI TULE!
Selle kõik jätan ma lihtsalt lahtiseks..ja küsin.
Kas Sina oled viimasel ajal tundnud, et üksi on kuidagi raske?
-siis miks oled Sa valinud olla üksi ja ainult iseenda jaoks?
Maailmas on miljoneid inimesi ja mitte kunagi piisavalt armastust ega hoolivust.
Mina võin täna, praegu, siin öelda, et mina ei ole käitunud ega teinud nii nagu ma käituksin ma oma kõige kõrgema mõtte kohaselt. Mina oman tunde- ja mõtteblokaade ning käitun väga tihti nende ajel! Aga mina seda ENAM EI TAHA, vaid mina soovin olla vaba, iseendas, oma mõtetes, tunnetes ja kõigi ümbritseva jaoks!
Tahan elada, mitte võtta ruumi!
Kuidas on lood SINUGA?
Aga Tuuli! parandas ära.
Kui kunagi meenub siis teen olemasolevale update.
Ma teen SEEPi!
Ja võib-olla ka vanniõlisid ja vannivahte ja kehakoorijaid ja ja ja ja....
Ja kuu ja rohkem tagasi alustasin ma ehete valmistamist.
Tsunft, indeed!
Esmaspäeval on Hitler'i 120. sünnipäev!
...ning ma olevat ühe mehe genotsiid.
and i was only one step closer, not there.
Kõikide hirmused rada.
Suuta minna neist läbi?
mis Sinu eluga lahti?
Miks kogu Su hingemaailm ja sisesära
kaob tühjusse,
kustub ära.
Sinu sees põlevad leegid
ning vappuvad põrandad.
Terve pisike täpimeri saab hukka.
Lootus, usk, ilu-
kõik vajub kokku,
nende autode, sildade, majade all.
Veri Sus voolab ja pulbitseb,
vend vihkab venda.
Raha toob õnne ja valgustust,
kas seda siis Sinu süda tõeliselt ihkab?
Kas ainult vangistust tõesti Sa vajad?
Jah!
Sest enam ei hüüa su kõrvus
iidsete metsade kohin.
Ei ole Sul oskust lennata ära hiidlinnuga.
Vaid katkeda, kustuda, otsagi saada,
on ainuke vaimu tagamaa.