blasting stereos...

03 juuni, 2009

Olen viimasel ajal mõelnud väga pikalt inimsuhete peale ning inimeste peale üldiselt.
Miks me oleme sellised nagu me just oleme? Ja miks me käitume nii nagu me käitume?
Mis meid selleks kõigeks ajendab?

Ja mida rohkem selle kõige peale mõelda, seda rohkem tekib, küsimus- "Mis minu ümber ja sees sünnib?"

Inimesed solvuvad, karjuvad, röögivad, sõimavad, mõnitavad, halvustavad, kritiseerivad, manipuleerivad, provotseerivad, dikteerivad, vägivallatsevad...Me lihtsalt TAPAME üksteist. Kui mitte otseselt, siis kaudselt...
Ja kui me just ei sure, siis me kõik elame pidevas HIRMUS, mis iga ainumal päeval paneb ja sunnib meid käituma teatavatel viisil, mida me enam kontrollida ei suuda. Sest see rändab otseteed meie teadvusesse ja sealt meie alateadvusesse..Ja see muutub kogemuseks, millest me lähtume edasistes situatsioonides ja inimsuhetes.
Selle läbi lükkame me veel kaugemale punktist, kus hirm võiks tegelikult asenduda hoopi hoolivuse, armastuse või kaastundega!
Kas me üldse tänapäeva ühiskonnas olemegi enam võimalised täielikuks siiraks kaastundeks või isetuks hoolivuseks?
Sest tihti näib, nii vaadates iseendasse, kui teistesse, et me oleme emotsionaalselt ja intelligentselt võimetud ja puudega, sest meile ühiskonna või meie endi poolt seatud piirid, õpitud reeglid ning omandatud kogemused vangistavad meid iseenda sisse. Me elame iseendas, me otsime ainult iseeennast, ja me teeme kõike vaid enese tarbeks..

Kas siis on veel mõtet küsida-"Miks tunnen ma end nii üksi?"
Kogu sotsiaalne virr-varr tundub olevat ainult üks suur näitemäng, sest me vajame inimesi enda ümber, ilma nendeta me hääbuksime, jääksime nõdrameelseks, kannataksime kurvameelsuse all ja sureksime..(ammu ka juba teaduslikult tõestatud)(kuid mitte inimeste peal)! Inimene erineb šimpansitest ja kõikidest muudest imetajates ja mudulojustest just nimelt selle rolli ja mängu õppimisvõime ja kasutamise poolest. Loomulikult eksisteerivad ka loomariigis (kuhu ka meie ju kuulume) sotsiaalsed rollid ja rollimängud, kuid inimmaailmas on see uskumatult kunstlikult hi-tech! Meie sotisaalne virr-varr taandub lõpuks ikkagi senimaani, et me mängime (r?)(l?)olli, vaid selleks, et olla millegi keskel, kellestki ümbritsetud, kuid meie sotiaalne näitemäng on kaotanud meis oskuse tegelikult milleski ümbritsetud olla, midagi tunda, ilma igasuguste filtriteta. Kõik on UMBISIKULINE, kuid samas nii isiklik ja indiviidne! Inimkond on end mänginud ummikusse ja jookseb ringi-ratast! Edasi-tagasi, paremale-vasakule, aga miski ei lahene, ei parane, ei alga ega lõppe (peale siis inimelude enda!)

Me ei julge midagi tunda. Me ei julge kaotada kontrolli. Me üritame hoiduda paaniliselt kaosest, kuid kõik, mis sellest sünnib ongi ainult KAOS! Vabadus on ju ainukene otsene nö pääsetee. OLLA VABA! Olla vaba nii hirmudest, kui psühholoogilistest blokkidest. (ahoi-ma avastasin just enda jaoks sotsioonika. jälle midagi temaatilist lugeda).

Olen oma algteemast kaldunud juba väga kaugele. Eks see mõtteprotsess käib oma soodu ja tihti näpud ei jõua sellele kuidagi viisi järgi. Ja kuna ma olen nö algtemaatikast ära triivinud, siis tuleb kohe loo moraal.Ühesõnaga tahtsin ma öelda... EI TULE!
Selle kõik jätan ma lihtsalt lahtiseks..ja küsin.

Kas Sina oled viimasel ajal tundnud, et üksi on kuidagi raske?
-siis miks oled Sa valinud olla üksi ja ainult iseenda jaoks?

Maailmas on miljoneid inimesi ja mitte kunagi piisavalt armastust ega hoolivust.
Mina võin täna, praegu, siin öelda, et mina ei ole käitunud ega teinud nii nagu ma käituksin ma oma kõige kõrgema mõtte kohaselt. Mina oman tunde- ja mõtteblokaade ning käitun väga tihti nende ajel! Aga mina seda ENAM EI TAHA, vaid mina soovin olla vaba, iseendas, oma mõtetes, tunnetes ja kõigi ümbritseva jaoks!

Tahan elada, mitte võtta ruumi!

Kuidas on lood SINUGA?

(1) comments