blasting stereos...

19 august, 2009

Ma igatsen Teid oma südames väga, Teid kahte naerukajakat.
Ja iigalgi ei unusta!

R.I.P.

05 august, 2009

Mul on tunne, nagu oleks aeg ennast tagasi pööranud hetke, mil istusin täistuubitud autosse ja sõitsin ära. Jättes kõik vana ja tuttavliku maha, omama seal juures vähimatki aimu, mis mind ees ootab. Soov pühkida mineviku maskide ja vigade tolm oma jalgelt ja joosta mööda udust teerada edasi.. "Ma kardan!" sositan ma tasa tuulde, lootuses, et keegi seda eal ei kuule ega näe. "Kuid kuhu ma lähen?"
Midagi on paika, midagi paigast nihkunud. Ja seal juures ei ole ma isegi võimeline ära otsustama, kas tunda suurt kurbust või ekstaasi, ängistust või vabadust. Ei julgeks nagu midagi tunda. Lihtsam on istuda ja oodata. "Mida ma ootan?" "Ma ei tea!" Arvatavasti seda julgust, selgusest ning kindlusest tulevat julgust, tõusta ja minna. Ja nõnda ma keerlen ja keerlen ja keerlen...Ikka edasi. Mu pea käib mu omaenese mõttekeerudest ringi nagu too pastellne hobukarusell.
Eales ei armasta inimene kaotada ja selle teadmisega leppida. Või, mis veel hullem, leida kaotuse põhjuseks pelgalt puudujääke iseendas. "Hetkel ei tunne ma enam oma nägugi ära." Peegelpildist vaatab vastu keegi, kes mulle ennekõike ei meeldi. Ehk pole kunagi meeldinud?
Nüüd, tundes kaotusvalu kibemagusat pitsitust, meeldib too heledapäine kujutis mulle üha vähem. Õigemini ei tunne ma teda üldse, olugi, et arvasin tundvat! Nähes oma eksimuste tagajärgi lebamas otse minu reaalsuse ees, mõistan, et äratundine omaenese terviklikkusest oli pelgalt järjekordne maalitud pilt, üks suur suur peidetud teesklus.
Jätkuvalt valetada pole võimalik. Seda eriti mitte iseendale. Tõde tuleb ühel valusal hetkel nagunii ilmsiks ning pahatihti on see liialt kallihinnaline.
Üks asi on maksta millegi eest kõrget hinda, hoopis teine asi, aga taibata selle hinnalisuse väärtust. Ja midagi väärtuslikumat, kui üks imeline ilusa hingega inimene pole selles Universiumis tegelikult olemas. Inimene, Tema olemus ja olemasolu ongi need kõige jumalikumad imed. Ja me -mina, Sina, Tema, me kõik, unustame selle pidevalt ära. (Mina siin juures pole absoluutselt mitte mingi erand, ei enda ega teiste suhtes.) Kuid, see kõige kaalukam, saatuslikum eksimus, inimlik või mitte, läks mulle sel korral maksma liiga palju.
Kolm aastat minu elust on otse, kui ära kustunud, pandud kuhugi pildialbumisse, mida ma pidevalt lappan ja lappan, püüdes neid mälupilte taas ellu äratada. Käies oma peas läbi kohad ja momendid, millel on minu enese tõelisuses nii suur osakaal. Ikka lapates ja lapates.. Kõik see viirastub üha enam, muutudes nagu kellegi teise omaks. "Ja ma ei tunne enam oma enese nägugi ära!"
Nõnda me istume kahekesi esiku põrandal, mõlemad vahtides ukse poole. "Ma tean, et Sa ootad Teda!" "Nii minagi!" Kuigi me mõlemad teame, et see uks ei avane ning, et aeg on teinud oma töö, tuues ühele tõe, kibemagusa, teisele põlguse ja ükskõiksuse. "Ma ei meeldi iseendale, kuna ma ei mõista endast seda osa, mis on tõuganud või üldse suudaks tõugata, selle inimese, keda ma oma südames väga armastan, minust miljonite valgusaastate kaugusele. Kuhugi, kus Sina tundud Temale võõras ja eemaletõukav.
Kuhu siis jäid need kolm viimast aastat Sinu elust? See oleks otse kui, kellegi teise elupildid olnud, võib-olla olidki...Vaadata peeglisse ja mitte näha seal...
Jah, kõik muutub ja on pidevas liikumises. Sinusoid käib kord üles, kord alla ja edasi.
"Aga need puudujäägid?" "Nende teadvustamine võttis minult mind ennast ja .."

Ma olen kui ori, kes aerutab
Su südame raskel galeeril,
ja mu pingelist liikumist saadavad
Su kapriiside pikad spaleerid.

Mind piirab mu saatuse must oreool,
elu värvide mäng efemeerne.
Ma olen eikuskil ja igal pool,
vürstlik kerjaja maanteedeveerne.

Olen tuhanded küünlad, mis süüdatud
on põlema vakkade all.
Olen kurbus, mis rõõmuks on tüüdatud,
aken, igale ilule valla.

Ammu kustunud unelmatähtedelt
ma tulen kui hiline valgus.
Sinu maailm, see hääbunuks uniselt,
kui ma poleks ta värskendav algus.

Olen kirglik ja sihitu rändaja,
kergetiivune tuul on mu õde.
Olen ühele lootus, mis surra ei saa,
ja teisele hirmutav ilmutus-tõde.

Ole kõikjal sind jälitav lauluviis,
mis kord murtakse mägede harjul.
Kuid ka täiesti murtuna, isegi siis
on ta kajast üks pool Sinus varjul.

Olen kõigi Su soovide kojuhõik,
Sinu rikkusis kannatanu,
kuid ikka Su teadvuses säilib mu lõik,
sest ka põlgus on tähelepanu.

Ma olen Su viimane pettumus,
mis on eelmisisst erinevvalus.
Mis küll tähendaks sellele pimedus,
kes Sind täitvate urgude täitmatust talus.

Olen säravas tühjuses langev komeet,
mis on eelmisist erinevvalus.
Hedonist olen mõnikord, vahel askeet,
kuid ei iialgi neurasteenik.

Võib-olla Sa vahel ei tajugi,
et ikka veel joon Sinu lättest.
Hing muutub mul kullaks ja ajugi,
läbi käies Su Midase kätest.

Olen tumeda taustaga monument
Su helgete rõõmude üle.
Olen tohutu tõeluse väike legend,
igihaljana õitsev ta kivises süles.

Murdlaine ma olen, käin tormide ees,
ja ennustan laevale hukku,
ja on kõik vist need mered mu enese sees,
mille lagedais kaugusis pandi mind lukku.

- Artur Alliksaar "Retkur"

Ja ma keerlen ja keeren, nagu too karusell...

(2) comments